Klassiõhtu

Täna sai siis lõpuks teoks kauaoodatud klassiõhtu. Poisid olid ettevalmistanud kava ja planeerinud tegevused. Pärast söögivahetundi alustasime "Kuldvillakuga", võistkonnad olid hoos ja soovisid kõik võitu. Seejärel paigutasime klassi serva pika laua ja võtsime selle taga istet - laud oli lookas kaasa toodud söögist-joogist. Seal oli nii salateid, küpsiseid, komme, kooke kui ka isegi jäätisekokteili valmistamiseks vajalik.
Kõhud said ruttu punni söödud ja oligi aeg mängudeks - pikknina, kaardimäng, toolidemäng. Veidi ennast liigutatud, mahtus juba jälle natuke süüa ja juua.
Klassiõhtu lõpetas karaoke laul.
Koristamine läks samuti lennukalt, sest kõik panid oma käed külge ja olid abiks.
Muljeid olid väga head, sest soov ka edaspidi klassiõhtuid pidada säilis.

Aitäh emadele-isadele ja teistele kodustele kaasa pandud asjade eest!

Külas Kurtna raamatukogus

Täna käisime Kurtna raamatukogus, kus toimus ettelugemise päev. See päev on sellel aastal üle Eestiliselt pühendatud Edgar Valterile, sest möödus septembris 80 aastat kunstniku ja kirjaniku sünnist.
Raamatukogus tutvustas tädi Valve meile erinevaid raamatuid, millega Edgar Valteri looming seotud on. Koos 9. klassi tüdrukutega loeti ette katkendeid kirjaniku raamatust ja näidati pilte. Kingituseks saime õhupalli, kuhu peale oli kirjutatud üks Edgar Valteri teose pealkiri.
Lisaks sellele tutvustas täid Valve meile seda, kuidas ja mida raamatukogudes tehakse ning käitutakse. Loomulikult kutsus ta meid sinna raamatuid laenutama.
Lahkudes saime teha ka suu kommiga magusaks.

Leivapäev Tagavälja talus

Täna käisime Tagavälja talus, et näha mis töid pidi talus tegema, et leib lauale jõuaks.
Alustasime sellest, et panime leivad ahju. Selleks läks vaja õpetajate abi - õpetaja Heli sõtkus astjas leivataigna parajaks ja mina panin parajad portsud vormidesse, et nad ahjuks valmis küpseda saaksid. Igale leivale kujundasime koos ka oma mustri peale.
Leivad ahju pandud, siirdusime põllule, et näha leivavilja kasvamist. Peremees õpetas sirbiga lõikama. Kõik soovijad said käe valgeks ja omal nahal tunda kui kerge/raske viljalõikus oli. Kui vili lõigatud sai, näitas peremees kuidas vilja vihud köita, et need põllule kuivama saaksid jääda. See töö tundus nii keeruline, et paljud ei julgenud proovidagi. Pärast vilja kuivama panemist järgneb viljapeks. Ka seda saime proovida rehetoas nii pingi peal vihku kui ka koodiga viljapäid pekstes. Viljapeksule järgnes jahvatamine käsikiviga.
Vahepalaks mängis perenaine meiega mõned mängud õues, saime kutsikaid, jäneseid paitada ja siis tuli rõõmusõnum, et leivad on toas valmis küpsenud. Tuppa astudes võttiski uksel vastu meid hea leivalõhn. Ahjust välja võetud leivad aga ei olnud kohe söömiseks, vaid neid tuli sooja jätta, et koorik pehmemaks läheks. Seda aega sisustasime aga ise rõõsast koorest võid tehes.

Matkapäev Oonurmes

Täna hommikul startisime Oonurme suunas. Bussis oli peale meie matkaseltskonna (1.-4. klass) ka 5. ja 6. klassi õpilased, kes soovisid Jõuga tee ääres peatust, et siis seal ringi kõndida. See peatus saigi matkapäeva üheks elamusterohkemaks, sest buss peatus õnnetult pehme teeperve ääres ja vajus esirattaga sügavale sisse. Bussi kaldu vajudes oli selge, et siit me oma jõududega nii pea edasi minna ei saa. Nii tuligi tund aega Jõhvist abiväge oodata. Lapsed olid vaprad ja tublid!! Puksiirauto saabudes kulusid loetud minutid ja buss oligi taas teel ja sõiduvalmis.
Oonurme jõudes ootasid meid meie kaks retkejuhti. Meile tutvustati loodusmaja koos sealse väljapanekuga. Kui tutvustus kuulatud, liikusime matkaraja suunas.
Saime kõndida mõnusalt poriseks tallatud ja vetruval pinnasel, ületada palgist tehtud silda, imetelda kopra ehitatud tammi ja loomulikult oma kaasapandud toidumoona ära süüa. Sügisemärk nägime ja korjasime samuti - retkejuhi korv oli kuhjaga täis meie leitud kraami.
Kahjuks jäi matkaaeg veid lühikeseks tänu hommikusele sündmusele bussiga ja nii jäi meil matkarada lõpuni käimata - seega ongi põhjust mõnel teisel korral sinna tagasi minna ja vaadata, mis pärast matkaonni edasi rajal näha on. Uute matkadeni!

Külaskäik Olustvere mõisas

Täna algas päev õige varakult. Buss Jõhvist Viljandimaa poole startis juba kell 6.30 oodates 1.-5. klassi õpilasi erinevates peatustes.
Meie klassi osavõtt oli peaaegu 100 prontsenti - vaid Janett puudus (eelmisel õhtul Enrique Iglesiase kontserdilt tagasi jõudnuna oli koju magama jäämine igati arvestatav põhjus).
Esimene peatus oli Mustvees, kus kulutati juba esimesed kroonid oma kaasas olnud taskurahast joogi ja shokolaadi ja nätsu ja kõige muu vajaliku peale :).
Edasi kulges sõit läbi Jõgeva ja Põltsamaa. Kui aga bussi aknast hakkas paistma pikk puude allee oli selge, Olustvere mõis ei ole enam kaugel.
Meid ootasid juba nii meie teejuhid kui ka vankri ette rakendatud hobune. Hobusõit kujuneski paljudel sellel päeval kõige rohkem meeldinud ettevõtmiseks.
Traktoriga ringsõit oli aga samuti vahva. Kannatlikult oodati järjekorras, et sõit tehtud saaks. Silmad särasid nii traktorile minnes kui sealt maha astudes.
Seejärel tegime pika jalutuskäigu mõisapargis ja jõudsime käsitöökotta, kus näidati ja õpetati kaltsuvaiba kudumise algtõdesid. Proovida sai ka ise kududa ja nii olemegi ühe vaiba valmimisel ka meie käe valgeks saanud - valmis umbes 5 cm vaipa:)
Samuti räägiti ja näidati, kuidas lambavillast lõnga saab - nägime lambakääre, kraasimist, kedervart, vokki ja igasugu erinevat lambavilla. Lisaks näitamisele saime me ka seda kõike proovida - kraasida, kedervart keerutada, vokki tallata.
Mesilasse jalutades möödusime Euroopa pikimast koolimajast, mille pikkus olla umbes 200 m - pikk oli see maja tõesti.
Mesila uksel võttis meid vastu mesinik. Soovijad said endale mesiniku lõhna külge - suitsulõõtsaga. Mesinik rääkis mesitaru elust, elanikest. Meeleldi vastas meie küsimustele ja küsis ise ka - tähelepanelik kuulaja sai mee-teemalisel viktoriinil auhindu. Kuid suu magusaks said kõik - meesai, mida sõid ka kõik need, kellele mesi ei meeldi :)
Siis oli aeg lõunapausiks - keedukartul hakklihakastmega maitses kõigile ja täitis ka kõhtu.
Päev Olustveres lõppes ringkäiguga mõisamajas - kuulsime mõisast ja mõisnikest. Saime teada sellest, mis mõisas hetkel tehakse, nägime teisel korrusel avatud näitust mitmesajast puuhobusest ja mitmekümnest Eestis elavast linnust.
Sellega saigi ringkäik kevadises Olustvere mõisas otsa ja ees ootas paaritunnine bussisõit koju.

Kaitseliidus ronimas

Täna oli meil suurepärane võimalus panna proovile oma julgus ja ronida 5 m kõrgusele mööda ronimisseina. Aga ega siis kohe turnima lubatud :).
Pärastlõuna Kaitseliidus algas allkirja panemisega registreerimislehele - märk tuli endast maha jätta. Seejärel rääkis meie instruktor Olev Mark reeglitest, mida tuleb ronides täita, et oleks võimalikult turvaline nii endal kui kaasronijatel.
Seejärel nägime Egertit, kes on ronimises juba vana kala ja kelle algatusel me üldse ronima läksime, ronimas ja laskumas.
Julgemad olid juba järjekorda võtnud ja ootasid kärsitult, millal neile kiiver ulatatakse ja köis pihku antakse.
Tüdrukud, kes alguses olid kindlad, et nad mitte ei proovigi, võtsid julguse kokku ja käisid ronimisseina vähemalt katsumaski. Kaasas oli ka tubli lapsevanem - Kerli ja Allari ema pani samuti ennast proovile ja ronis tippu välja!
Pärast ronimist näitas Egerti ema meile teisigi Kaitseliidus olevaid ruume - nägime õppeklasse, noorkotkaste ja kodutütarde auhindu täis ruumi, muuseumituba.
Seejärel ootas meid ees sõit koju, mis toimus ebatraditsioonilselt liinibussiga. Kuna aega oli ja lapsed märkasid kesklinnas mänguväljakut - saime ka seal lustida.
Oli mõnus pärastlõuna!
Aitäh Egertile ja ta emale selle ürituse kordamineku eest!

Kevadet otsimas

Täna käisime juba meile tuttavas Tagavälja talus kevadet otsimas. Kohale jõudes otsisid aga kõik lapsed kevade asemel hoopis hobust, sest saanisõit vastlapäeval oli kõigil väga eredalt meeles. Hobust aga ei kusagil ja nii tärkaski peagi paanika, et lubatud saanisõitu ei saagi teha. Õnneks ei pidanud lapsed pettuma ja enne kojusõitu said lapsed ikka hobust näha ja ka sõita - maiuspalaks.
Aga enne hobusega kohtumist pidime läbi tegema paljud tegevused, mis meie retkejuht planeerinud oli. Kõigepealt pidime moodustame rühmad oma seltskonnast ja valima rühmajuhi. Rühmajuhi ülesandeks oli leida peidetud pühademuna. Muna sees oli nöör, millest kinni hoides pidi rühm kogu matka vältel liikuma - arvestama kõigi liikumiskiirusega jne.
Metsas õppisime enda ümber olevat kuulma ja märkama. Nägime looduses loomade tegutsemise jälgi - näritud käbid, toksitud laastud puu all.
Siis oli lõkke tegemise aeg - vorstid, tee, saiakesed maitsesid imehästi.
Kõht täis söönud oli aeg mängida ka üks metsa mäng - lapsed kehastusid rebasteks, koerteks ja peremeesteks ja algas üks trall ja tagaajamine metsa all.
Mitu tundi metsas möödus väga kiiresti - oli vahva kevadpäev!